Pulau Perhentian/Perhentian’i saar,Malaisia

Oleme joudnud tagasi Hong Kongi ja kuigi siin on mulle kirjutamiseks antud vaid moodsa hotelli pop arvuti,mille taga saab ainult pystiseistes kirjutada, siis korraliku eestlasena ma ei vigise – ikkagi tasuta! Ja kuna uusi elamusi tukeb ainult peale,siis katsun Malaisia malestused siia lk yles riputada.Pystiseistes voi pea alaspidi!

Malaisia reis kujunes kokkuvottes paris pooraseks. Ma ei tea,kas see tuli sellest,et reisiidee ise tuli meile vaga ootamatult (pidime peale Laose reisi Hiina tagasi poorduma,aga reisituhin oli Laoses ainult kasvanud,mitte kahanenud ning kylma kaes vaevlev Hiina veel kuidagi ei kutsunud….) ja me maandusime Kuala Lumpuri lennujaamas absoluutselt igasuguste plaanide ja ootusteta voi Malaisia ise ongi lihtsalt parajalt ekstreemne koht? Oige vastus: molemad variandid.

Kuala Lumpuris vottis meid vastu Johi kunagine klassivend Shanghai paevilt, malaisia hiinlane David:).David on joukamast perest parit 20 a. tark ja tubli heavy metali mees,kes opib Austraalia ylikoolis ja vaheajal lendab koju K-L’i. Meile yllatuseks tuli valja,et David ise ei ole eriti palju Malaisias ringi rannanud,kuid hilje tema sopru nahes selgus,et see on vist ysna tavaline. K-L’i noored hangivad enamasti kaubamajades, sest valjas on kole palav (35-40 kraadi) ja igav. Ja nagu igas moodsas aasia riigis – valge nahk on pop! Niisiis,elu kaib kaubamajades,kus on kinod,bowlingud,mangud,soogikohad jne. Moned paevad kaisime siis Davidiga kaubamajades ringi ja kui vahegi kannatasime,siis pistsime ninna oue. Kylastasime Davidi kodu,kus ma roomsalt ust avavale naisele peaaegu sylle hyppasin (hiljem selgus,et see ei olnud Davidi ema,vaid hoopis nende teenija) ja kaisime nagu valged varesed Davidi perega Davidi isa firma poolametlikul ohtusoogil. Muide,ohtusoogil oli ka kaks sakslast (Davidi isa firma aripartnerid),kes olid ilmselt esimest korda toelisel hiina soomingul ja Te oleksite pidanud neid pedantseid nagusid nagema,kui lauda toodi igasuguseid hiina delikatesse erinevate siseelunditega:)

Ysna pea sai meil aga kaubamajade kunstohust villand ja me porutasime K-L’ist valja.See ei ole muide yldsegi nii lihtne,kui esmapilgul paistab. Malaisia bussijaamades ei ole yhte kassat,mis jargnevale soidule pileteid myyb,vaid ia bussifirma myyb oma pileteid oma kassas,mis tahendab,et sul on vaja labi kaia kymneid ja kymneid kassasid. Peaaegu iga kassa juures karjub yks naine ,et “kohe-kohe valjub buss Melakasse vms”,kusjuures tegelikult soidab buss valja alles siis,kui inimesi on nii enam-vahem. Me olime alguses ikka rohelised ja  uskusime seda “kohe-kohe”,nii et ma veel jooksin wc-sse ja sain Johi kaest veel pragada,et jaame minu poie parast bussist maha…Ootasime siis kusagil garaazis tapvas palavuses 30 min,kuni mul narvid yles ytlesid ja oiendama laksin,et kus see “kohe-kohe”valjuv buss siis omadega on? Mulle muidugi pyyti kagu ajada,et buss on kusagil tupikus,aga ma andsin neile 3 min ja kui ma alla joudsin,siis nagu imevael saabus meie buss…

Me higistasime alguses Melaka nim linnas,aga siis soitsime ida poole, Pulau Tiomani saarele,millest ma all pool suurest erutusest ka kirjutasin.Ikkagi esimene kord,kui Laura Veisson nii ilusale saarele oma vaikse valge jala tostis! Eks peale seda sissekannet nagin ka nn.paradiisi varjukylge st astusin jargmine paev merisiili otsa.No ja ikka korralikult-yhel jalal 12 haava ja teisel kaks! Omast lollusest muidugi. Laksin lihtsalt esimest korda ujumisprillidega,mille yks hiinlane meile andis, ujuma ja vaatan,et “Ooo! Korallid ja koik tunduvad prillidega toesti lahemal,kui muidu”! (Meelis,yks tore eestlane,keda seal saarel kohatsime eelmine paev just ytles snorgeldamise kohta,et alguses tundub koik lahemal).Seejarel votsin kontrolliks prillid ara ja avastasin,et Kurat! need korallid ongi nii lahedal-vesi on lihtsalt tana madal! Tekkis vaike paanika,sest ujusin enam-vahem koht vastu pohja ja kartsin,et akki ujun millegile otsa,vaatasi,et Kivi! ja tahtsin selle peal hinge tommata,kui-AI!!!Mis see Krt oli?! Korraga oli jube valus. Ujusin paanikas kaldale (sada korda selja taha vaadates,et see,kes mul nyyd pool jalga ara tahtis hammustada,mind ei jalita) ja vaatasin,et parema jala tald on sinakas musti noelu tais.Joh oli muidugi end seljaga kalda poole sattinud ning ma ei julgenud rahvast tais rannas karjuda ka (tagasihoidlik eestlane ikkagi),mistottu roomasin kuidagi Johi juurde. Motlesime omas tarkuses,et laheme koju ja tombame need noelad pintsetiga valja.Oneks yks kohalik nagi minu paanikas nagu ja tuli appi. Noogutas,et “merisiil” ja kaskis Johil puupulk muretseda. Selgus,et pintsetitega sorkimine on tavaline valismaalaste rumalus ja ainus,mis aitab on,kui minu haavad puupulgaga veriseks taguda ja siis laimi mahla peale pigistada! Aitah! Alguses ma motlesin,et jatan selle segase kohalikuga kohe hyvasti ja rooman meie hytti pintsetite jarele (valust varisevat ja noelu tais jalga puupulgaga veriseks taguma?!!!!!),kuid siis oli juba hilja.Terve rand oli vaatama tulnud ning koik kohalikud soovitasid yhte ja sama asja. Mis mul siis yle jai? Joh leidis pulga ja peale paari edutut katset (tombasin oma terve moistusega ikka esimestel kordadel oma jala hoobi eest ara) hakkasid mu jalataldu peksma. Jargmised 5 min moodusid umbes nii – lapsed naitavad napuga,taiskasvanud vangutavad pead,Joh taob “I am so sorry!”pilguga mu jalga ja mina valan vaikides pisaraid ise samal ajal vapralt naeratust ettemanades.Onneks laks paari minuti parast jalg tagumisest nii tuimaks,et valu kadus ja minu paanika haihtus. 10 min parast moned haavad veritsesid ja kohalikud kallasid mu jala peale aga laimimahla. 15 min lonkasin vihmaga koju.20 min olin rummikokteilist purju jaamas. 30 min juba naeratsin. Nagu filmis!

Ega ujumise isu oli selleks ajaks kovasti kahanenud,meie sobrad-tuttavad olid ka juba lahkunud (eriti tore oli tutvumine eestlastega – tervitused Meelisele ja Halinale!), peakohal magas yks puutonipoiss ja  tagatipuks hakkas veel vihma kallama, nii et me lasime Tiomanilt jalga maismaale, Cheratingi nim. kohta. See on selline klassikaline Yksiku Planeedi soovitatud koht,kus iseenesest pole mitte midagi huvitavat. Rand naeb valja nagu Parnus ainult et parematel paevadel on suuremad surfamiseks sobivad lained. Selles rannas astus meie Uus-Meremaa tuttav Tim,kes minu merisiili loole eelmine paev kaasa elas, sting-ray nim kala otsa. See on kaljude juures liiva all lesiv kala,kellel on saba nagu nuga ja kes sind sellega kenasti torkab,kui talle peale astud. Tim oli naost valge ja pidi haiglasse soitma,kus talle vastumyrki systiti.Ouch!

Cheratingis sattusime juhuslikult Malaisia metali kontserdile ja kaisime paadiga joe peal dzungli elu kaemas. Ma olin oma toost nii haaratud,et lubasin Johile ja Uus-Meremaalastele,et muidugilaheme paadiga soitma ise juttu syvenemata.Kohapeal selgus,et me laheme madusid vaatama! Selleks ajaks olin ma juba oma merisiili okkaid tais jalaga kenasti paadis madudele lahenemas, nii et mul tuli olukorraga lihtsalt leppida. Kokkuvottes nagime 4-5 madu,kelle nime ma olen tanaseks unustanud (vaatan hiljem jargi),kuid kes pidi olema sama myrgine nagu kobragi ning hyppama! Suured tanud. Meie juht ja pealik triivis paadiga muidugi otse nende madude nina alla – mustad kollaste triipudega maod magasid puude okstel enamasti keras ja ainult moni tostis laisalt pea,kui talle kaamerate ja mikrofonidega lahenesime. Yks oli rohkem end sirgemaks venitanud ja nii pidid nad ka hyppama,mille peale Joh nentis,et ka tema oskab hypata.Paadist valja siis….Ma kyll kinnitasin meie paadimehele,et mul ei ole nendest madudest profiilipilti vaja teha jaminu teada on neil koigil silmad yhtemoodi musta varvi,aga tema tahtis meid ikka paari meetri kaugusele vahemalt viia.Onneks laks onneks ja ykski madu ei hypanud!

Peale Cheraingi plaanisime kylastada paari linna,aga kui moodusime tyrkiissinisest kristallselgest veest oli asi otsutatud. Perhentian ootab meid! See on Malaisia yks ilusamaid saari,mis muidugi kubiseb turistidest.Aga tyhja kah.Ilus oli ikka!

Malaisia-Pulau Tioman

Kuna me jätsime oma arvuti Hiina ja nüüd istume internetipunktides,kus enamus auru läheb töö tegemiseks,siis on blogi hooletusse jäänud.Kirjutan Laose osa hiljem järele,sest praegu on hetk aega,et värskem sissekanne kirjutada.

Oleme jõudnud Paradiisi.Ei, me ei ole teise ilma rännanud ja ma ausalt öeldes kahtlen,kas seal nii ilus ongi. Paradiis (ja ma loobun siis väljendist “maapealne” ) asub hoopis Malaisias, Pulau Tiomani nim. saarel. Siin on lausa naeruväärselt ilus st kui vaatad arvuti poolt retuseeritud pilte,kus meri on tehtud liiga türkiissiniseks ja liiv liiga valgeks ning palmid on venitatud üleloomulikult pikaks…well, siin avaneb täpselt selline photoshopi vaatepilt. 
 
Eks igas paradiisis on ka oma uss ja siin pidi neid olema tervelt 25 sorti -kuningkobrad jm kaunid maod. Eks see teeb ettevaatlikuks küll ja dzunglisse ma ei roni (kuigi üks härrasmees nägi väiksemat sorti püütonit meie teed ääristava puu otsas). Kuid siin on teisigi toredaid elukaid. Tavapärane on,et ühed nn.minkrokodillid (minu nimetus,sest näevad krokode moodi välja) ehk suuremat sorti sisalikud siin ringi sahmerdavad.Eile vahtisime tõtt eriti tigedailmeliste ahvidega. Ja siis veel nn.batmani puud ehk mõned kõrgemad puud on täis nahkhiiri,kes omavahel teinekord kaklevad.Ja nii edasi.Eks ma hiljem,kui odavama interneti leian panen nimed ja näod omvahel kokku.Hetkel peate leppima minu üldiste kirjeldustega.
 
Homme kõnnime 7 km (mööda kitsast asfalteeritud teed,sest dzunglirada on liiga ekstreemne ja ma ei ole veel valmis oma sandaalidega kuningkobra peale astuma) teise saare otsa,kus pidi vaiksem ja eraldatum rannariba jooksma. Siin hakkavad hiina uusaasta ettevalmistused ehk malaisia hiinlaste suur turismilaine tabab lähipaevadel seda saarepoolt.

(Fotod panen hiljem juurde)

Fotonurk

moodne harg

toit joest – vetikas tomatite ja kyyslauguga

昆明-ສາທາລະນະລັດ ປະຊາທິປະໄຕ ປະຊາຊົນລາວ|Kunming-Laos

Pakkisime peale joule oma kotid ja soitsime (oigemini venisime, sest “ekspressist”, mida suurelt lubati, oli asi kaugel – peatusime iga kynka juures) 40 h rongiga Yunnani provintsi pealinna Kunmingi. Yunnani provints asub Vietnami ja Laose kylje all ja just viimasesse meil asja oligi.

Kuna me olime paar aastat varem Yunnani provintsis pohjalikult ringi rannanud, siis seekord motlesime veeta Kunmingis vaid oo ning siis Laosesse soita. Ilmselt nii olekski lainud,aga esimesel ool tabas mind toidumyrgitus pluss magede haigus (Kunming asub kyll ainult 1800 m korgusel,aga ma olen ylitundlik.Naiteks, Nepaal oli paras katsumus, kuid tualettpoti kallistamine ei vahenda mu reisimiskirge:) Ja jargmised paevad laks asjade ajamisele. Koige pead murdvamaks osutus rahavahetamine. Kuigi Hiina on igapaevaga aina popim ja moodsam ning ehitab maailma kiiremaid ronge, siis dollarite vahetamine (valismaalstele!) jaanuari alguses Yunnani provintsi pealinnas oli paras peavalu. Peale jooksmist, ootamist, ringisahkerdamist, taksoga soitmist ja jalle ootamist  saime lopuks oma hiina juaanid dollariteks vahetatud (ainult yks Bank of China pank omas oigusi) ning asusime Lao poole teele.

See vottis tapselt nii palju aega: tund-poolteist uude Kunmingi pikamaa bussijaama soitmist(see oli kyll hetkel ajutine kast,sest uut bussijaama seal korval alles ehitatakse), paar tundi haisva tofu lohnade kaes (spets.nn.roiskunudtofu,mida paljud hiinlased grillitult armastavad,kuid mille lohn nouab harjumist ) ja siniste plastiktoolide peal bussi ootamist, 12 h magamisbussiga (pinkide asemel on voodid) mooda pimedaid magiteid (Sandra!Pimedas tundus,et neil on nyyd korralikud teed ehitatud,aga see oli muidugi pimedas ja ma vahepeal ju magasin ka, eks ole.Joh kyll nagi palju avariisid)vuramist. Hommikul kell 6 Mengla nimelisse linna joudmist ja sealt pisikese minibussiga tunni kaugesel olevasse piirilinna Boten joudmist (teed kattis paks udu ja korraks puges ikka hirm naha vahele,kui meie illegaalne bussike uhiuuelt peateelt moned km enne sihtpunkti joudmist jarsku mahakeeras (teemaks!seletati juurde) ja vanale kolisevale teele keeras, kusjuures nahtavus oli tapselt auto nina, mis meie juhti sugugi ei morjendanud – soitis ikka 70 -ga edasi,kuigi vahepeal soitsid teeares ka tuledeta-helkuriteta jalgrattad). Boten oli muide Hiina koopia Laosest st majad olid seal juba Laose- stiilis ehitatud. Tuliuued, muidugi.Igatahes Boteni bussijaamast jalutasime monisada meetrit piiripunkti…

Piirile joudsime vahetult enne avamist, nii et tore oli jalgida,kuidas kohnakesed ent uhiuutes rohelistes korrektsetes vormiriietuses Hiina piirivalvurid ka toole joudsid. Ikka koik koos.Ja kuidas vahepeal moned inimesed lasti enne avamist ikka korraks sisse – pissile. Ja nalja sai ning yldse oli Lao rahulik ja stressivaba atmosfaar juba koigil ninasoormetes. Ja tapselt 8.30  saime sisse, moodustasime paarikymne inimesega nagu kord ja kohus passikontrolli kollaste joonte taha jarjekorrad ning ootasime,kuniks tuli meie kord. (Kontrollijad olid hasti tahtsate nagudega ja viksid.Naiteks palus yks juba jarjekorras mu passi naha.Uuris ja puuris ja andis mulle tagasi, kuid kui tegeliku kontrolli juurde joudsin,siis selgus, et vaja ju lahkumiskaart taita (mida see kondiv kontroll oleks ju voinud tuvastada,kui mu passi vaatas,aga ta ilmselgelt lihtsalt uudishimust tsekkas,Ja siis selgus,et seesama poisike oli suurest erutusest unustanud need sedelikesed yldse valjapanemata:)Igal juhul, kontrollijad olid armsad, sest ka alguses nii tosine tegelik kontroll natuke punastas,kui minuga juttu tegi ja teada sai, mis riik see Estonia on).

Lao pool,kuhu me peale Hiina piiripunkti mooda liivast teed tatsasime oli muidugi veel vabam. Taitsime oues yhe akna juures paberi (jattes tyhjaks sellised mittevajalikud andmed nagu ao kontakt, suundumise aadress jm. ,) ja maksime kokku 64 dollarit, teise akna juures oli check-in(!) ning yhel hetkel lihtsalt kysis yks poiss meie passe ning olimegi Laoses.

Ja nyyd oleme Luang Nam Tha nimelise provintsi samanimelises pealinnas voi oigemini linnakeses. Elu on siin vaga rahulik ja tanavad on lausa vaiksed – harjumatult vaiksed peale Hiina mollu! Igal pool lesivad paeval looskava paikese kaes koerad, vahel ainult kukkede ja kanade peale laisalt haugatades. Inimesed on roomsameelsed ja stressivabad.Lapsed uurivad ning tosiilmelised. Majad kaunid, korras hoitud ja omaparase arhitektuuriga,kus katuseotsad jarsult yles korguvad. Varske mahl maksab peaaegu samapalju kui Coca. Papaia salat (mis on tehtud rohelisest papaiast ning see tahendab,et ei kasutata papaia viljaliha,vaid rohekat koort, mis maitseb nagu varske kapsas) roiskunud (fermented) kalamaitse ainega nouab veidi harjumist,aga muidu on haa toit.

Homme soidame jalgratastega veidi ringi (stuupad ja kylakesed,kus tehakse paberit voi kootakse kangastelgedel imekaunist kangast) ja ylehomme loodesse, kus elab palju vahemusrahvusi ja kelle juures pidi kodumajutus olema.(Hm..huvasti tualettpaber!)

Sellised esmamuljed siis.Sabaidii (haalduse jargi “tere-nagemist”)

厦门,福建 Xiamen ja Fujiani provints

Bibimbap’i ehk 비빔밥 Korea tšiki moodi süües

Korea restorani bossi tervitused Sandrale!

Kui diplomeeritud juuksurit pole käepärast…

Tulnukas ehk Hiina versioon meie koerast,Mutast

Valged ööd

海南/Hubane Hainan (27 nov.)

Haikou uus pale

hämaruses

Kuna Beihai oli igavavõitu ja Hainani saar üle mere, siis ostsime piletid laevale. Peale 10 h loksumist ja oma väikeses,kuid puhtas kambris turaka tagumist, jõudsime ühel varahommikul Haikousse. Muide, hiinlased armastavad sihtpunkti jõuda kella 4-6 vahel hommikul. Ükskõik, kas bussi, rongi või laevaga – ikka on väljumisajad sätitud nii, et enamasti jõuad soovitud linna päikesetõusuks.

Haikous olime 3 a. tagasi veetnud ühel samasugusel varahommikul paar tundi bussijaamas ja selle lähistel ringi luusides, nii et mälestus sellest linnast oli suhteliselt keskmine. Ka reisiraamatud libisevad Haikoust pigem üle ja vaid mööda minnes mainivad, et seal pole eriti midagi teha.No meie sattusime Haikoust seekord vaimustusse.(Ilmselt just seepärast, et seal polnud palju turiste) Atmosfääri ja inimeste pärast.

Enamasti magasime poole päevani, sest õhtuti sõime ja jõime kusagil  rääbakas grillis, kus täpselt kell 23 toodi lauad ning roosad plastmasstoolid majade ette ning kogu üritus toimus poole ööni tänavatel.Et kui päeval käisid pangas ja postkontoris, siis öösel libistasid nende ees õlut. Ja väike nipp neile, kes ei viitsi grilliõhutel nõusid pesta ja pabertaldrikuid pole käe pärast – tõmmake taldrikutel õhuke kilekott ümber! See “nipp” muidugi kahandab Hiina uue “Ei kilekottidele” kampaania efektiivsust, kuid mis sa teed, kui pabertaldrikud on kallimad.

Haikous saime ka mõned tuttavad ja sõbrad nagu inseneri haridusega hiina tüdruk Nova, kes peab Haikous kahte aksessuaari poodi ja veerand ajast elab Shanghais.Või Haikou lennujaamas Lufthansa büroos oma praktikat tegev Saksa poiss Jan, kes on oma 1.90 meetri ja blondi peaga hiina tüdrukute silmarõõm, kuid kes ka vahel jumalatele selle eest lõivu peab maksma. Näiteks lõi ta ükskord oma pea ära ja kui me kokku saime, siis selgus, et peaksime äkki haiglasse minema ja arstil laskma haava ülevaadata. Haiglas võttis meid vastu väga tõsise olemisega ja vanakooli valge kitliga arst, kes pani Janile pähe valge rätiku, mille keskel oli peanupu jaoks käristatud üks auk, sest selgus, et tuleb ikka õmmelda.Nova püüdis tõlkida, kuid kuna ta ise nii kartis, siis Joh võttis selle ül.üle ja hoidis Jani kätt, kui mina lubasin lolli peaga vaadata, et arst teeb korraliku tööd ja midagi pole karta.Kuna tegemist oli välismaalasega, siis arsti käed veidike värisesid, aga kõik laabus hästi ning lisaks õmblustele sai Jan  endale lõpuks pähe veel suure vatitupsu, mis talle pähe kinni teibiti.(ja millega ta hiljem tüdrukute seas veelgi populaarsust kasvatab) Hiljem, kui juba paberitööd tegime ja arveid maksime hakkas meie vapper arstionu juba naeratama ning siis läks lahti:   kui pikk ikka Jan on ja kas ta seda ja seda NBA saksa mängijat teab?Millega Jan tegeleb? Ja mis te tema pikkuseks ikka ütlesite? Jan taheti igaks juhuks pärast ka tilgutite alla panna (glükoosi doosi saama), sest nii on Hiina haiglates peale IGA protseduuri kombeks….

Käisime ka Hainani ilusamate randadega linnas Sanyas,kuid kuna see on nüüd venelaste peamine puhkamiskeskus, siis kauaks sinna jääda ei tahtnud:suurte kõhtude, nõukaaegsete ujumispükste ja kuldkettidega vene mehed; venekeelsed sildid; venekeelt kõnelevad hiinlased jne. Tahtsime ikkagi Hiinat kogeda. Rand oli muidugi lebotamiseks loodud (sinakas-roheline meri, valge liiv, lamamistoolid ja varjud, mäed), aga peale mõõdukat päevitamist sõitsime tagasi Haikousse ja sealt lendasime Xiameni, Fujiani provintsi.

北海/Turistide ootel Beihai,Guangxi provints (13.nov)

JOh mijiu`d ehk hiina saket proovimas

mijiu

jõudsalt arenev Beihai

igal vanal majal maha lammutamise märk “chai”

Kreeka-ilu

Vahemere-ilu

Disneyland kohtub Kesk-Euroopa iluga

Disneyland kohtub Kesk-Euroopa iluga vol.2

Skulptuurid ei jää majadele alla

Majade kõrval ehitati ka paate

Paate ehitati ka päris jõudsalt

Merele

Sadamasse

Merelt

Rannapark

vihjeid

administraatorid tööhoos

Mhm.Donning instructions.

!

Hälõu!

Kofeiini tarbimine on võrreldes Eesti või Rootsi eluga märgatavalt vähenenud, nii et täna hommikune korralik must kohv tegi oma töö ja seepärast ka nii reibas algus:) Muide, seda fraasi kuuleme siin iga päev. Näiteks pöörab üks mees oma rattaga kitsale pooltühjale kõrvalltänavale ja alustab kõlakalt oma viisijuppi: “Tadadii-tadadaa…”, siis (peaaegu meist  möödudes) märkab Johi heledat pead ja “Hällõu!” ning hambutu naeratus tuleb ikka ära…

Tookord kui Hong Kongist Hiina viisad kätte saime, kolistasime oma kodinatega kohe piirile ja kõndisime mandri-Hiinasse nn. Hiina oma “Hong Kongi”,  Shenzheni.(See ettevõtmine on kergelt koomiline, kuna piiriületuspunkt asub kaubamajas ning rongi-ja bussijaamas, mis teeb tolliametnike tõsiste nägudele vastamise raskemaks) Sealt istusime ööbussi peale (või õigemini “lamasime”, sest bussis on istmete asemel kitsad voodid) ning sõitsime edelasse, Guangxi provintsis asuvasse kuurortlinna Beihaisse.See pidi mõningatel andmetel olema maailma üks kiiremini arenevaid linnu, kuid palja silmaga on seda arengut raske hinnata, sest kõik Hiina linnad on nagu üks suur ehitusplats. Kuulsin näiteks eile ühelt sõbralt, et 85% maailma kraanadest pidi hetkel Hiinas olema. Isegi, kui see ei vasta tõele, siis tundub küll. Beihai (tõlkes “Põhjameri”) on tuntud oma mõne km pikkuse liivaranna tõttu, kuid seda enamasti vaid hiinlaste hulgas, sest kuulsaim liival peesitamise koht on ikkagi Hainan, Hiina lõunapoolseim saare lahmakas. Ja seda õigusega, sest Beihai oli igava võitu kohake. Beihai ranna poolne osa meenutas oma turistide poolt hüljatusega kunagist Narva-Jõesuud, ent majad oli kummalisemad – jäljendada oli üritatud vahemere stiili, keskaegseid Kesk-Euroopa losse ja ma ei tea mida veel. Kompott kuubis.

Ahjaa, ja seal saime esimese meeldetuletuse, et Hiina Rahvavabariik põhineb ikkagi reeglitel. Näiteks, lahkumise päeval helistati meie hotellinumbrisse kümme korda: “Kas Te ikka lahkute täna?””Check-out on kell 12!”jne.  See oli suur hotell, mille ainsad külalised olime meie. Kaks minutit enne kella 12, kui Joh oli meie kodinatega alla minemas, löödi uks pauguga lahti ja 5 adminni neiukest asusid kiirelt askeldama -linu vahetama, vannituba koristama jne. Minu hämmingus pilgu peale ainult naerdi, sest kell oli ju ikkagi kohe 12!!!Ja reeglid on reeglid.(Või äkki nad lootsid midagi põnevat ja kasulikku  leida?)

香港/Hong Kongi klaasist maailm (7.nov)

Klaasist majad, mis lõhuvad pilvi

Kohal!27 h rändamist selja taga.

Valmib International Commerce Centre (484 m)

Eestlasi oli teinekord rohkemgi

Ikka tuleb värskes õhus tukk peale

Kullakarva ime

korralik pelmennaja.

magustoit aurab ära

Naised nägid alati kaunid välja

Kevin Koo Hakka külalistemaja

Johi käsi on liiga suur selle seina jaoks

kuhjaga sära

roheline maailm

seisatus

öösel

Lay Ho/Hello/Tere!

Tipin Teile kirja kõigest kolmandalt korruselt,kuigi Hong Kongis on nii maa lähedal viibimine lausa patt. Tähelepaneliku uurimise tulemusena elab moodne hongkonglane pilvede kohal näiteks kuldse läikega sihvakas hoones, sööb kusagil 15.korruse mereandide restoranis, oma 30ne aastast viskit naudib ta pilve(de) lõhkuja tipus ja üldse vaevub maapeale surelike sekka tulema ainult hädapärast. Aga mina ja Joh oleme surelikud ja seda meenutab meile igal õhtul ning hommikul meie päevi näinud veidi koltunud tapeediga, ent hoolega puhtaks küüritud tuba Hong Kongi turistide mekas, Kowloonis. “Hakka külalistemaja” (hakka´d on Lõuna-Hiina vähemusrahvus) peab vitaalne vanahärra Kevin Koo, kes on varjamatult uhke oma Üksiku Planeedi (Lonely Planetisse) kuulumise üle (tema külalistemajale või õigemini 6 toale on selles reisijate vihatud-armastatud piiblis pühendatud tervelt 7 rida pluss aadress, mille ta on oma versioonis rõõmsalt paksu neoonoranzi vildikaga läbi leotanud.Seda markeeritud lk ta siis vibutab kõigi sisseastujate ees) ning kes meid kohalike uudistega kursis hoiab. Näiteks haavas politsei siin eile ühte tagaotsitud varast, mille  peale hr. Koo pahandas,et oleks ikka pidanud selle raipe (!) maha laskma,sest tüüp sai 36 aastat ja nüüd peab tema ja ta kaasmaalased tema elu seal vanglas kinni maksma. Nagu veel vähe oleks makse maksta (sõnavara olen püüdnud tema emotsioonide edasi andmiseks vastavaks kohandada)…Selgituseks niipalju,et Hong Kongis on näiteks üüratu maamaks, sest ruumi on ju vähe ning seetõttu on ka odavamate hotellide toad enamasti pisi-pisikesed (voodist tualeti tuleb ikka üle kohvrite ronida) ja pooled toad on üldse ilma akendeta, sest koridori poolne osa on ju ka tubadeks vorbitud.Kuid jah, sattusime siia turistide kanti,kuna teistes kohtades oli kallim (elasime paar ööd kõravlisemas kohas.Hm ja see meie mõtes urgas maksab ka 300 HK dollarit öö eest ehk siis umbes 450 krooni,) ja üks kord oli “LP” ka kasu.

Hong Kong on aga eelmisest korrast (2007) muutunud täpselt niipalju,et madalamaid vanu maju on maha lõhutud ja uusi kõrgemaid maju on juurde ehitatud. Ja et liftides, photobooth´ides (foto tegemise boks) on igal pool silt – desinfitseeritakse iga kahe tunni tagant. Sea (või peekoni, nagu herr Ringbom seda hellitavalt kutsub) gripi ohtu  tuletatakse siin ikka aeg-ajalt meelde, sest lisaks on veel silte, kus palutakse tihti oma käsi pesta, mõned inimesed käivad maskidega (kuid see on osaliselt ka saastunud õhu pärast) ja uudistes näidatakse vaktsineerimise vm gripi teemat puudutava kohta ikka klipp ära. No ja siis veel inimeste reaktsioonid. Nimelt ma olen selle soojast-külma (väljas 25 kraadi, sees -25) jooksmisega pluss saastunud õhk välja kujundanud kenakese köha, no sellise raginaga ja puha ning inimesed ikka kergelt pelgavad mind, kui ma seda demonstreerin. Ma kaldun arvama,et see on ikkagi konditsioneeride, kõva jet lagi jm tulemus ja pealegi- juba läheb paremaks.

Ent, nüüd kui oleme siin hullumeelses turistide keskuses tagasi,kus teed ääristavad sajad ja tuhanded neoonreklaamid, poed on suuremad kui elu,ööturgudel müüvad hiinlaste kõrval oma uskumatut kraami (mille hulka kuulub panda matrjoshka, Calven Kleini trussikud,värvi vahetav klaasist Eifeli torn) ka hindud (“Bag, madam, copy bag“), sajad vietnami, korea, mehhiko, jaapani restoranid pluss Starbucksid …Moodne kapitalistlik linn, kus raha olulisus ja mõte üle võlli käib. Samas on huvitav seda tralli jälgida..Väikeses koguses, ma mõtlen. Kolmapäeval saame kätte oma hiina viisa, mille lasime teha kohalikul turismibürool (Detailne info: Kui kõik õnneks läheb, siis 90 päevaks ja kahe kordse sisenemisega ning kokku u. 600 EEKi, kui Eestist saab vaid 30 päevaks ühekordse sisenemisega ja 800 EEKi eest) ning siis juba kodusemasse keskkonda, kus on ka vähe odavam ja lõpuks saab lihvima hakata oma mandariini, sest siinne kanton käib hetkel üle võimete.